„Kui maalid kaunistavad toas seinu, siis aiaskulptuurid kaunistavad aedu ja parke” – nõnda ütles skulptor Ellinor Piipuu, kelle töid hoiab lapselapse pere ta kunagises Nõmme kodustuudio aias kaunilt esil.
Seda lauset mäletab kunstniku tütrepoja naine Kadrin, kui arutame, miks 1960. aastatel tekkis Eesti koduaedadesse skulptuuride laine. Toona olid eraaedades populaarsed ka ümarad või nelinurksed väiksed veesilmad, mille juurde figuurid taimedesse paigutati. Ka linnaparkides on sellest perioodist säilinud skulptuure kui meeleoluloojaid.
Eesti aiakeraamika ühe rajaja aias on ta loome alles nõnda, nagu skulptuurid omal ajal männialusel alal või muruservas püsikute ees asetsesid. Parasjagu õitsevad taustaks pojengid.
„Pingviin, kits … 1980. aastate lõpuosas lisandunud linnud. Eesaed on skulptuuride päralt olnud, kõrval oli vilja- ja põllumaa,” näitab Kadrin mustvalgeid fotosid perealbumist.
Veesilma, mille juurde siingi osad taiesed koondusid, enam pole ja ka maja on teinud nüüdisajastunud ümbersünni. Õuealal on tänapäeval rõhk pigem ilu- ja lõõgastusaial.
„Ellinor tuli siia elama 1953. aastal, aga räägitakse, et vabariigi ajal oli krundil lihakarn olnud,” räägib Kadrin Hiiu Kooli lähistel asuvast kodumajast. Raadioarhiivist saab kuulata Mark Soosaare jutuajamist kunstnikuga aias linnulaulu saatel 1979. aasta maikuust: „Õhtu kunstniku ateljees. Ellinor Piipuu” (arhiiv.err.ee).
„Keraamika aeda sobib hoopis paremini kui tsement, tsementkujud või tsementvaasid. Ta on looduslähedane ja oma värvitoonidelt sobib ka hästi looduse värvidega. Graniit muidugi on ju ka väga sobilik, aga graniit on niivõrd kallis, et seda ei saa lubada igaüks endale,” ütleb kunstnik audioringkäigus.
Pere leiab Nõmmel jalutades ja aedu vaadates aeg-ajalt Ellinori loomingut. Kord läks Kadrin aga ühte Õismäe lasteaeda käsitöö õpituba juhendama ja kohtas seal Ellinor Piipuu lõviskulptuuri. Teati rääkida, et kui lasteaed 1960. aastail avati, kingiti kaks lõvi seda valvama. Kuna üks pole enam säilinud, siis toodi teine siseruumidesse. Kord Lohusalu kohvikus istudes nägi pere aga kaminal tuttava käekirjaga skulptuuri. Vaatasid alla, oligi Ellinor Piipuu looming. „Öeldi, et keegi oli vanast suvilast selle sinna toonud. Ellinori suvestuudio asus samuti sealkandis.”
Väga põnev kohtumine saab aga olema selle ajakirja trükkimineku ajal perel USA-s, kus elas kunstniku õde, kellele ta aeg-ajalt oma töid saatis. Nüüd sõidab pere väiksesse Kirksville linna Missouri osariigis, et tuua ühe õelapse käest Eestisse loomepärand. „Mis ees ootab, täpselt ei tea, aga kokku on oma paarkümmend teost, suuremaid ja väiksemaid. Toome kaasa ise nõnda palju, kui saame, muu tuleb teele saata.” Üks on elusuurune naisfiguur on Ellinori poolt õe juures tehtud. Modelliks oli see sama õelaps, kelle juures tööd nüüd asuvad.
Ellinor Piipuu ja tema lapselapse pere aeda Tallinnas Nõmmel saab kokkuleppel külastada.
Kadrini kontaktid leiab käsitöö ja meisterdamise õpitubade leheküljelt www.orreke.ee. Silm tasub peal hoida ka Nõmme avatud väravatega üritustel, mil aed ekskursioonideks ja kodukohvikuks vahel avatakse.
ELLINOR PIIPUU 18.10.1913–05.04.2006
Üks Eesti professionaalsele keraamikakunstile alusepanijaid. Oli esimene, kes tõi sõjajärgsesse keraamikakunsti vabama vormikäsitluse. Meelisalaks jäi skulptuur, mille ampluaa ulatus meeleolukast pisiplastikast dekoratiivsete aiaskulptuurideni. Õppis riigi kunsttööstuskoolis keraamikat ja skulptuuri. Loometeed alustas 1930. aastatel, viimase töö dateeris 1999. aastal. Looming jõudis vaatajateni arvukate tarbekunstinäituste ja mitmete isikunäituste vahendusel, aga ka kunstitoodete kombinaadi keraamikaateljee toodangu kaudu.
Allikas: kunstiliitude järelehüüe
Tekst: Malle Pajula
Fotod: Priit Grepp
Algselt ilmunud: Kodukiri 7, 2024