fbpx

Tänapäeval räägime palju sellest, et peaksime elame pakendivabas maailmas, tarbima isekasvatatud toitu, andma kasutatud riietele uue elu, vähendama paberikasutust, mitte tegelema toiduraiskamisega ja vältima mürgiseid pesuvahendeid jne.

Kui selle kõige valguses mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis nii ju meie praegused 50sed,  selles „õndsas“ ENSV-s 70ndatel ja 80ndatel elasimegi.

Kingissepas, J. Smuuli tänava paneelmaja 5. korrusel elades oli meie esikus üks suur kast, kus sees vanad ja kulunud riided. Sealt sai siis vajadusel võetud lappe nõude pesemiseks, tolmupühkimiseks, põrandate pesemiseks või ka mõne riideeseme parandamiseks. Eriti suured isa spordisärgid läksid välisesiku pesemiseks, mida meie naabritüdrukuga kordamööda pidime tegema. Sageli sai seda ka ühiselt ettevõetud, sest nii oli teadagi lõbusam. Ühistu – see olimegi meie, selle paraadna lapsed!

Naabritüdrukuga käisime koos ka päris lehma piima toomas ja seda üle pimeda ning külma karjamaa ja jalgsi kolmeliitrine piimamannerg mõlemal käes kõikumas. Sooja ja vahust piima saime ka ikka igakord maitsta. Kui päris lehmapiima parasjagu ei olnud, siis kõlkusid meil võrgus klaasist piimapudelid lähedal asuvast Tooma poest. Venna ülesanne oli tühjad pudelid poodi tagasi viia. Ja justnimelt võrgus, sest kilekotte ei olnud. Või kui oli, siis neid ju ei raatsitud kasutada. Poes pakiti paberisse nii sai, leib kui vorstid ja juustud. Liha niikuinii poest ei saanud ja seda saime tuttava lihakombinaadi töötaja abiga.

Ajalehti käis meie peres ka. Põhiline lugeja oli isa ja rohkem spordilehekülgede pärast. Vanad ajalehed leidsid kasutust nii akende pesemisel kui ka wc-s. Seal pidi neid siis enne kasutamist käte vahel natuke pehmemaks hõõruma 😊. Ajaleht käis ka prügikasti põhja, ei mingit kilekotti. Toimis väga hästi, kuigi prügikasti pesemine oli natuke tüütu. Kui aga ajalehti ikka veel üle jäi, siis need viidi keldrisse, seoti kokku ja viidi kooli. Pioneeride oli ju omavaheline makulatuuri kogumise võistlus.

Akende pesu käis lahja äädikaveega ja nõudepesu soodaga. Suvilas ja vanaema juures oli potte lihtsam puhtaks saada, kuna siis sai kasutada puutuhka. Tihti pesime nõusid ka kahes pesukausis, ühes soodaga nõudepesuvesi ja teises loputusvesi. Nõudelapile heegeldasin käsitöötunnis nõudelapi hoidja. Vanemal oli selle kingituse üle eriti hea meel, kuna nõudelappi oli selle sees palju viisakam kuivama panna. Puupliita kohal kuivas see ka hästi ruttu.

Suvilal oli meie peres oluline koht, kuna seal olid kõik võimalikud aiasaaduste peenrad, marjapõõsad ja ka suur maasikapeenar. Nende eest hoolitsesime koos vanavanematega ja seal meie suved möödusid ning  talvevarud, kompotid ja moosid vanasse maakeldrisse saidki.

Vanavanemad kasvatasid ka sigu, kanu ja jäneseid – ikka vabapidamise ja rammusate toidujäätmete peal. Kõik meie pere munakoored ja kuivanud saiad,leivad läksid sinna.

Meeles on isegi see, et vanaisa keetis ise ka seepi, millega sai siis villaseid riideid kenasti pesta.

Suurem osa riideid õmbles ema minule ja vennale ise ja neid sai kantud riide eluea lõpuni või antud noorematele sugulastele edasi. Pehmed pidujalanõud valmistas tuttav kingsepp.

Hoidsin sageli ka onulapsi ja marliriidest mähkmete vahetamine käis „töö“ juurde. Mida kiiremini laps potile käima õppis, seda vähemaks jäi lappide pesemine. Jõudes neiuikka sai ära õpitud ka see, kuidas marlist ja vatist „hügieenisidemeid“ ise valmistada. Kasutusel olid ka puuvillased taskurätid, mille pesemine oli küll üks tüütus, kuid mis teha. Au sees olid muidugi sellised taskurätid, kuhu ise imepeene niidiga pits ümber heegeldatud.

Muna või leivaga peapesemine ja nõgeseveega loputamine on samuti lapsepõlves läbi tehtud. Üsna tihti juhtus ka seda, et sooja vett kraanist ei tulnud ja siis ei jäänudki muud üle, kui karastamine selgeks saada. Ühised saunatamised ja paljalt lumes jooksmised tulevad samuti soojalt meelde.

Vahepeal justkui kadus see kõik. On tore äratundmisrõõm, et ökoelu on uusvana normaalsus ja meie enda kogetu kulub noorte julgustamiseks siin marjaks ära. Ära pane kilekotti prügikasti ja mine poodi oma võrguga, sest nii tegime ka meie oma lapsepõlves ja nii saab ka nüüd – pea 40 aastat hiljem.